Rooma kalendris oli september aasta seitsmes kuu, millest annab aimu ka kuu nimetuse ladinakeelne tüvi septem ehk „seitse“. Meile on see esimene sügiskuu, kuigi ametlikult algab see aastaaeg 22. septembril ehk sügisesel pööripäeval, mil päev ja öö on ühepikkused.
Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8” f/3.9, Nikon D5600
  • Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8” f/3.9, Nikon D5600
Kuigi sügise alguses kimbutavad taeva­vaatlejat vihmahood ja langev temperatuur, on september aasta viimane kuu, mis võib sisaldada talutaval hulgal selgeid öid. Hea ongi, sest pimedaks hakkab minema täiesti mõistlikul kellaajal. Näiteks juba kümne ajal õhtul ulatub pea kohal edelast kirdesse täiesti selgelt eristatav Linnutee tähevöö.
Siis, kui inimestel veel telekaid ja nutitelefone polnud ja enamik neist ei tundnud isegi kirjasõna, oli neil ilmselt pimedatel õhtutel palju aega taevasse vaadata. Eredamates tähe­kombinatsioonides nägid nad välja joonistuvat müütilisi koletisi, kuulsaid kangelasi, aga ka tuttavaid loomi ja tööriistu. Need ammused nimed on ühel või teisel kujul säilinud täna­päevani ning orientiiridena on need kasulikud siiani.
Septembri õhtutel särab kõrgel lõunakaares nn Suvekolmnurk, mis koosneb heledast Veegast, Deenebist ja Altairist. Need kolm tähte kuuluvad vastavalt Lüüra, Luige ja Kotka täht­kuju koosseisu. Teistest heledatest tähtedest näeme õhtul madalal lääne­taevas Arktuurust (Karjase täht­kujus), mis on põhjataeva heledaim täht. Taeva kõige heledamat tähte Siiriust näeme varahommikuses lõuna­taevas tõusvat alles septembri teises pooles.
Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi
Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Nähtavaid planeete jagub

Nii nagu viimastel kuudel, on ka septembris meie õhtu- ja öötaevas näha mitut Päikese­süsteemi planeeti. Kusjuures kuu esimesel nädalal on öö jooksul võimalik palja silmaga ära näha neist neli. Eriti teravate silmadega inimesel ehk isegi viis.
Selle sügise staarplaneedid on kindlasti Saturn, Jupiter ja Marss. Nendest esimesega satub Maa 8. septembril ka nn vastasseisu. Astronoomia kontekstis tähendab see termin seda, et teine ümber Päikese tiirlev planeet asub Maaga ühel sirgel (Päikese asukohast vaadatuna). Sellel ajal leiab Marsi astronoomilisel südaööl (suveaja järgi umbes pool kaks öösel) otse lõunast ja umbes 24 kraadi kõrguselt. Järgmistel kuudel jõuab see sinna üha varasemal kellaajal.
Saturni silmapaistvaim osa on selle hiigelrõngad, mis sel hooajal näivad planeeti poolitava kriipsuna.
Taevas oma heledusega kõiki tähti häbisse jättev Jupiter tõuseb sel kuul kirdest umbes kella 10–11 ajal õhtul. Sellele järgneb tunnike hiljem silmanähtavalt punakas Marss, mida sai viimati meie öötaevas näha kaks aastat tagasi. Teleskoobiga mõlemat uurides võib Jupiteri puhul näha selle vööte ja suurimaid kuid, Marsil on hea õnne korral võimalik tabada ka mõnd tumedamat pinnavormi.
Teistest planeetidest ilmutab septembri esimeses pooles ennast taas pisiplaneet Merkuur, mis asub sellel ajal nn suurimas läänepoolses kaugenemises. See tähendab, et planeeti on võimalik võrdlemisi heleda „tähena“ näha idas vahetult enne päikesetõusu. Viimane veel teoreetiliselt (aga enamasti siiski mitte reaalselt) silmaga nähtav planeet on Uraan, mis asub sel ajal Sõnnis, eelmainitud Plejaadide täheparvest kusagil viis kraadi eespool. Isegi võimsas teleskoobis ei muutu see pisikesest sinisest kettakesest enamaks.
18. septembril näeb Eestist vastu hommikut selle aasta ainsat osalist kuuvarjutust. Paraku langeb see­kord Kuule ainult Maa poolt heidetud täisvarju serv, mis tähendab, et nähtavalt tumeneb üksnes täiskuu kõige ülemine osa. Varjutust saab jälgida Eesti aja järgi kella 5.12 ja 6.15 vahel.
Enam-vähem selline võiks välja näha 18. septembri hommikul nähtav poolvarjuline kuuvarjutus oma tipp­hetkel. Seekord pole vaatepilt küll midagi erilist, kuid tasub mõelda, et Maa ümar vari Kuul oli juba tuhandeid aastaid tagasi üks peamisi vihjeid meie planeedi kuju kohta.
Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi
Tehnika: Bresser Messier 203/1200, Nikon D5600

Seotud lood

Lood
  • 01.11.23, 05:59
Tähistaevas Eesti kohal: mida novembris vaadata
Novembri ehk hingedekuuga saabub meie laiuskraadidele hilissügis ja klimaatiline eeltalv. Paljudel aastatel on november detsembri järel kõige pilvisem kuu, mil Päike paistab keskmiselt ainult 31 tunnil. Teisel pool pilvi särab aga ikka külluslik tähistaevas, mida mõnel pimedal õhtul õnnestub loodetavasti ka piiluda.
Lood
  • 01.02.24, 06:29
Tähistaevas Eesti kohal: mida krõbedal talvekuul taevast vaadata
Kätte on jõudnud aasta lühim ja statistiliselt külmim kuu veebruar, mida vanarahvas tundis kui küünla-, hundi-, vastla-, kassi-, külma- ja lumekuud. Neist nimetusist ehk huvitavaim on kassikuu, mis tuli sellest, et veeburaris oli kassidel söögipoolise püüdmine lume ja külma tõttu raskendatud ning neile tuli ka sahvrist head-paremat pakkuda.
Lood
  • 02.08.24, 06:36
Tähistaevas Eesti kohal: augustikuus naaseb pimedus ja näha on taas paljutki
Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nimetuse saanud Vana-Rooma keisri Augustuse järgi, kes olevat just sellel ajal enda kuulsusrikkaimad vallutused täide viinud. Rahvasuus tuntakse seda ka lõikuskuuna – ajana, mil vilja koristada ning valmistuda vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks.
  • ST
Sisuturundus
  • 10.09.26, 12:57
Kuidas tunda ära läbipõlemist ja mida selle puhul ette võtta?
Kas oled pidevalt väsinud, ärritud kergemini kui varem, magad halvasti ja tunned, et tööle mõtlemine võtab juba hommikul jõu ära? Võib-olla pole tegemist lihtsalt kiire ja pingelise perioodiga. Kui stress kestab liiga kaua ja taastumiseks jääb liiga vähe võimalusi, võib tekkida läbipõlemine ehk burnout.
Tagasi Imeline Teadus esilehele