Kätte on jõudnud aasta lühim ja statistiliselt külmim kuu veebruar, mida vanarahvas tundis kui küünla-, hundi-, vastla-, kassi-, külma- ja lumekuud. Neist nimetusist ehk huvitavaim on kassikuu, mis tuli sellest, et veeburaris oli kassidel söögipoolise püüdmine lume ja külma tõttu raskendatud ning neile tuli ka sahvrist head-paremat pakkuda.
© Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi  — Tehnika: Orion 8” f/3.9, Nikon D5600
  • © Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi — Tehnika: Orion 8” f/3.9, Nikon D5600
Aeg lendab ja sellega koos tähistaevas. Raske uskuda, aga viimastel kuudel lõuna­taevas domineerinud Orioni tähtkuju hakkab veebruari kesköödel juba otsapidi loojuma. Sellega koos hakkavad madalale läänetaevasse triivima Sõnnis asuvad hajusparved Plejaadid (M45*) ja Hüaadid (Caldwell 41) ning hiidgalakatikad Andromeeda ja Kolmnurk samanimelistes tähtkujudes. Nende vaatlemist ei tasu seega väga hiliseks jätta.
Õhtuti näeme lõunasuunas veel Talvekuusnurgaks kutsutud asterismi idapoolset serva Veomehe, Kaksikute, Väikese ja Suure Peni tähtkujuna. Heledaid tähti leiab neist kõigist, kuid Suures Penis paistev Siirius lööb need kõik üle. Kuna meie laiuskraadil vaadeldes ei tõuse Siirius kunagi eriti kõrgele ja seetõttu peab selle valgus meie silma­ni jõudmiseks läbima üpris paksu atmosfäärikihi, vilgub tähe valgus kohati nii tugevasti ja mitme­värvilisena, et osa inimesi võib selles kahtlustada mõnd maise või isegi ebamaise intelligentse elu ilmingut, mitte kauget taevakeha.
Udus tekivad uued tähed
Ükssarviku tähtkujus meist 5000 valgus­aasta kaugusel asuv Caldwell 49 kannab ka Roseti või vahel Pealuu udukogu hüüdnime. Udukogu läbimõõt on ligi 130 valgusaastat ning see on paik, kus peamiselt vesinikukogumite koondumise tagajärjel tekivad uued tähed. Udu südames on juba süttinud massiivsed tähed, mis kuuluvad temperatuuri ja massi poolest niinimetatud O ja B kategooriasse. Need on oma kiirgusega puhastanud enda ümbruse gaasist ning valgustavad nüüdseks udu seestpoolt.
© Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi. Tehnika: Orion 8” f/3.9, Nikon D5600
  • © Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi. Tehnika: Orion 8” f/3.9, Nikon D5600
Tähtede hällideks olevatest udu­kogudest paistavad Penide vahel asuvas Ükssarviku tähtkujus võimas Roseti udukogu (NGC 2244), Koonuse udukogu (NGC 2264) ja Kajaka peegeldusudu (NGC 2264). Orioni tähtkuju kohalt leiab veel Ahvipea udukogu (NGC 2174), Kaksikutest leiame 5000 valgus­aasta kaugusel endistviisi paisuva supernoovajäänuki, mille hüüd­nimi on Millimallikas (IC 443), ning Veomehest punakalt hõõguva Leegitseva Tähe udu (IC 405).
Tegelikkuses kestab Maa üks aasta (tiir) ligikaudu 365,2422 ööpäeva (pööret). See tähendab, et ilma midagi muutmata hakkaksid kindlale kuupäevale määratud pööripäevad, aastaajad ja taevatutvustused kalendris triivima. Näiteks 100 aastaga oleksime me nihkes 24 päeva ning 750 aastaga valitseks jaanipäeval selline ilm nagu talvisel pööripäeval.
Et niisugust ebamugavat olukorda vältida, on sõnastatud üks kaval algoritm: Iga aasta, mille aastaarv jagub täisarvuna neljaga, on liigaasta, juhul kui see aastaarv ei jagu sajaga (siis ei ole tegu liig­aastaga), kuid neljasajaga jaguv aasta on igal juhul liigaasta. Näiteks aasta 2024 jagub neljaga, aga mitte sajaga – seega on see liigaasta. 2100. aasta jagub neljaga, aga ka sajaga, seega see pole liigaasta. 2400 jagub küll nii nelja kui ka sajaga, aga seepärast, et see jagub samal ajal ka nelja­sajaga, tuleb see teha ikkagi liig­aastaks.
© Shutterstock
  • © Shutterstock
Selle loogika mõistmiseks liigume sammhaaval. Kui lisada iga nelja aasta tagant aastale üks päev, kujuneks aasta keskmiseks kestuseks 365,25 ööpäeva (tegelik 365,2422). Kui iga saja aasta tagant üks liigaasta tühistada, võetaks sajandi peale üks ööpäev (0,01) tagasi ning aasta pikkuseks saaksime 365,24 ööpäeva. Ka see ei ole päris täpne. Kui nüüd iga nelja sajandi tagant üks liig­aasta taastada, lisatakse keskmise aasta kestusele 0,0025 ööpäeva. Tulemuseks saame 365,2425 – see on enam-vähem vastavuses reaalsusega.
Kahjuks pole ka selline kolmekordne murdude liitmine ja lahutamine piisav tehisliku kalendri ja looduslike rütmide täielikuks ühtlustamiseks. Pisike erinevus tähendab, et 10 000 aasta pärast on Gregoriu­se kalender tegelikkusest maha jäänud 3 päeva, 17 minutit ja 33 sekundit. Seda täiendavad muutused Maa orbiidis ja pöörlemiskiiruses.
On pakutud, et nende ebakõlade koosmõju vähendamiseks peaksime 3200. liig­aasta tühistama, kuid aastad 3600 ja 4000 liigaastatena säilitama. Sealt edasi muutuk­sid kõik sajaga jaguvad aasta­arvud tavalisteks, välja arvatud 4500, 5000, 5500, 6000 jne. Täielik klapp jääks aga isegi siis püüdmatuks.

Seotud lood

Lood
  • 01.04.25, 14:24
Kevadtaevas pakub galaktikaid ja kerasparvi
Kevadega koos saabub meie laiuskraadidele võrdlemisi kuiv ja selge taevaga aeg. See tähendab, et märtsi lõpp ja aprilli algus, kui on veel suhteliselt pime, on tähistaeva vaatlemiseks üks paremaid aegu. Alles mais ning eriti juunis on kaugete objektide nägemine juba peaaegu olematuks kahanenud pimeda aja tõttu raske.
Lood
  • 01.11.23, 05:59
Tähistaevas Eesti kohal: mida novembris vaadata
Novembri ehk hingedekuuga saabub meie laiuskraadidele hilissügis ja klimaatiline eeltalv. Paljudel aastatel on november detsembri järel kõige pilvisem kuu, mil Päike paistab keskmiselt ainult 31 tunnil. Teisel pool pilvi särab aga ikka külluslik tähistaevas, mida mõnel pimedal õhtul õnnestub loodetavasti ka piiluda.
Lood
  • 01.09.24, 06:52
Tähistaevas Eesti kohal: sügiskuu september toob tähed välja
Rooma kalendris oli september aasta seitsmes kuu, millest annab aimu ka kuu nimetuse ladinakeelne tüvi septem ehk „seitse“. Meile on see esimene sügiskuu, kuigi ametlikult algab see aastaaeg 22. septembril ehk sügisesel pööripäeval, mil päev ja öö on ühepikkused.
  • ST
Sisuturundus
  • 10.09.26, 12:57
Kuidas tunda ära läbipõlemist ja mida selle puhul ette võtta?
Kas oled pidevalt väsinud, ärritud kergemini kui varem, magad halvasti ja tunned, et tööle mõtlemine võtab juba hommikul jõu ära? Võib-olla pole tegemist lihtsalt kiire ja pingelise perioodiga. Kui stress kestab liiga kaua ja taastumiseks jääb liiga vähe võimalusi, võib tekkida läbipõlemine ehk burnout.
Tagasi Imeline Teadus esilehele