Atlandi-äärsetes ja Mandri-Euroopa neis piirkondades, mille hulgas on näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa ja Kesk-Euroopat, vähenes registreeritud liikide arv. Neis piirkondades on maakasutus viimase sajandi jooksul põhjalikult muutunud ning see võis liikide kadumisele kaasa aidata. Samal ajal on mesilasliike kadunud üha enamatest Põhja- ja Lõuna-Euroopa piirkondadest ning see langus on viimastel aastakümnetel süvenenud.
Liikide keha suurus ja toitumise iseärasused mõjutasid nende levikut vähe, kuid temperatuuril näis olevat mõningane tähtsus. Näiteks külmade oludega kohastunud mesilasliikide leviala kahanes üldiselt kiiremini kui soojalembestel liikidel.
Andmetes leidus siiski ka üks helgem piirkond: Alpid. Seal on osa soojade oludega kohastunud tolmeldajaliike levinud uutele aladele, liikudes temperatuuri tõustes tõenäoliselt mäenõlvu mööda kõrgemale, kus varem oli jahedam. See polnud uuringust ilmnenud ainus hea uudis. Rohkem kui 90 protsenti ajaloolistes vaatlusandmetes esinenud liikidest on registreeritud ehk alles ka viimase kahe aastakümne jooksul.
Tulemused võivad aidata looduskaitsjatel kindlaks teha, millised liigid on kõige suuremas ohus ja kus on kõige enam vaja sekkuda. Kuna sedavõrd paljud liigid on endiselt alles, on lootust, et kaitsemeetmetega saab edasist langust pidurdada ja asurkondadel taastuda lasta.
„Kuna paljude ohustatud tolmeldajaliikide käekäik halveneb, on elurikkuse ja tolmeldamise kui ökosüsteemiteenuse edasise nõrgenemise vältimiseks hädavajalikud sihipärased kaitsemeetmed,“ öeldakse töös.