Uus uuring püüab lahendada pisidinosauruste puudumise müsteeriumi
Kümnete ja sadade miljonite aastate eest maamuna valitsenud dinosaurused olid kõik tuntud oma vägeva suuruse poolest, olgu tegu hiidkiskja Tyrannosaurus rex´i või mõne brontosaurusega. Erinevaid dinosauruseliike oli väga palju. Seda enam on põhjendatud küsimus, kuhu jäid dinosauruste enam kui 150 miljonit aastat kestnud eksistentsi jooksul tõeliselt pisikesed, näiteks hiiresuurused liigid. Ameerika loodusajaloo muuseum on uues uuringus püüdnud sellele küsimusele vastust leida.
Küsimus põhineb tõigal, et tänapäeval on tibatillukesi selgroogseid väga palju alates karihiirtest ja koolibridest, aga kõige pisemad teadaolevad dinosaurused kaalusid umbes 450 grammi (kui linnud, kes tänapäeval samuti dinosauruste alla liigitatakse, välja jätta). See tähendab, et valdav enamus tänapäeva linde ja imetajaid on väiksemad kui väikseimad iial leitud dinosaurused.
Mis siis takistas dinosaurustel tõeliselt pisikeseks muutumast? Ameerika loodusajaloo muuseumi ja Princetoni ülikooli teadlaste uues uuringus leiti, et vastus ei pruugi seisneda mitte niivõrd dinosauruste bioloogilistes omadustes, vaid ökosüsteemides, kus nad elasid.
Teadlased kasutasid erinevaid matemaatilisi mudeleid, mis prognoosivad, missuguseid kehamõõtmeid peaks looduslik valik eelistama, lähtudes sellest, kuidas loomad energiat kasutavad ja paljunevad. Need mudelid kirjeldasid täpselt imetajate, lindude ja kilpkonnade kehasuuruste loogikat, kuid ei toiminud mittelinnuliste dinosauruste puhul üldse. Isegi pärast paljude erinevate füsioloogiliste stsenaariumide testimist jäid dinosaurused ootamatult suureks. Teisisõnu ei suuda ükski mõistlik mudel, mis kirjeldab nende bioloogilisi omadusi, selgitada pisikeste dinosauruste puudumist.
Dinosauruste ajastul tegutsesid kõige väiksemate elusolendite ökoloogilistes niššides varajased imetajad. See tähendab, et selle asemel, et ise hiiresuuruseks areneda, võidi dinosaurused nendest pisirollidest lihtsalt konkurentsi ja muudlaadi ökoloogilise surve tõttu välja tõrjuda.
Teistpidine suundumus on kindlalt teada - just dinosaurused ei lasknud imetajatel suuremaks areneda ja just dinosauruste tõttu olid imetajad kui Chicxulubi asteroidi saabumiseni (selle kokkupõrge Maaga Kriidi ajastu lõpul üle 66 miljoni aasta eest tegi kõigile maismaadinosaurustele lõpu) tillukesed öise eluviisiga olendid, kes tulid urgudest välja pimeduse katte all, kui hiidsisalikud magasid. Roger Benson, muuseumi dinosauruste paleobioloogia kuraator ja hiljuti ajakirjas Evolution avaldatud uuringu kaasautor ütleb, et mõju oli ka vastupidine - väikesed imetajad olid hõivanud pisikeste loomade ökoloogilise niši ja piirasid dinosauruste suurust, takistades tillukeste dinosaurusliikide teket.
Uuring pakub värske vaatenurga ka lindude päritolule. Kuigi linnud põlvnevad dinosaurustest, arenesid neil kiiresti välja sellised kehasuurused, mis jäid väiksemaks kõigi nende lennuvõimetute sugulaste omadest. Teadlased pakuvad, et lennuvõime andis varajastele lindudele võimaluse hõivata täiesti uusi ökoloogilisi nišše, vabastades nad piirangutest, mis hoidsid teisi dinosaurusi suhteliselt suurtena.
„Lennuvõime võis avada täiesti uued viisid, kuidas elada," ütles uuringu juhtautor ja Princetoni ülikooli järeldoktorant Stephanie Lechki pressiteate vahendusel. „Kui linnud jõudsid nendesse uutesse ökoloogilistesse niššidesse, said nad vabalt areneda kehasuurusteni, mis olid teistele dinosaurustele lihtsalt võimatud."
Selleks, et täielikult mõista, milliseid kehasuurusi saatis edu ja millised ei olnud perspektiivikad, on vaja täiendavaid uuringuid.
„Meil on ees ebatavaline olukord: dinosauruste esivanemad võisid olla pisikesed. Dinosauruste elavad järeltulijad — linnud — võivad olla pisikesed. Kuid dinosaurustele endile näib pisike olemine justkui keelatud," ütles Benson. „Me ei mõista, miks see nii on, veel päris hästi, kuid see on küsimus, mida peaksime jätkuvalt uurima, kui tahame tõeliselt mõista dinosaurusi ja nende põnevat bioloogiat."
Seotud lood
65 miljoni aasta eest langes kosmosest Maale taevakeha, mis hävitas suure osa toonastest liikidest. Ellujäänute vahel algas võidujooks selle nimel, kellest saab uus maakera valitseja. Hiljutine teadusuuring selgitab, miks selle võitsime meie, imetajad.
Rohkem kui veerand sajandit pärast esimese sulgedega kaetud, ent tiivutu dinosauruse kivistise leidmist pingutavad teadlased ikka sulgede mõistatusliku tekke väljaselgitamise nimel. Vastuoluliste leidude erinev tõlgendamine võib lõppeda sellega, et kogu dinosauruste sugupuu on vaja ümber teha.
Viimaseil aastail on Põhjamaade kaljudest leitud luude ja hammaste kivistisi, mis pajatavad selle maailmanurga varastest asukatest. Leiud räägivad piirkonnast, mis oli täis verejanulisi hiigelsuuri loomi, kes elasid seal veel isegi 3,5 miljonit aastat tagasi.
Neli korda rohkem paleontolooge, üle 500 senitundmatu dinosauruseliigi ja murrangulised uued tehnikaseadmed. Film „Juuraajastu park“ innustas tervet põlvkonda minevikku kaevuma, et muuta igavesti meie ettekujutust dinosaurustest.
75 miljonit aastat vanast luust leitud DNA jäljed taaselustavad lootuse dinosaurused jälle ellu äratada. Selle üle, kas elluäratamise suhtes on põhjust optimistlik olla, peavad otsustama uued meetodid: steriilne fossiilijaht ja tehiskivististe valmistamine.
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Imeline Teadus esilehele