Varajased inimesed olid suurte kaslaste sage kõhutäide

Kaks miljonit aastat tagasi, kui meie kauged esivanemad valmistasid esimesi kivist tööriistu, seisid nad pidevalt silmitsi karmiga tõsiasjaga, mille tänapäeva inimesed on ammu unustanud: suured kassid murdsid ja sõid neid pidevalt.

Ajakirjas Annals of the New York Academy of Sciences on avaldatud uuring, milles kasutati tehisintellekti paari iidvana surmajuhtumi lahendamiseks. Leiti, et tänapäeva inimese eellane Homo habilis ehk osavinimene (elas umbes 1,9 mln – 1,6 mln aastat tagasi), keda peeti kaua liigiks, mis suutis muuta jõudude tasakaalu inimeste ja kiskjate vahel, oli tegelikult leopardide tavaline saakloom.

USA-s Houstonis asuva Rice’i ülikooli ja Madridis asuva Aafrika evolutsiooni instituudi teadlased kasutasid Homo habilise luukivististel leiduvate hambajälgede analüüsimiseks uusi algoritme. AI-analüüs, mis tehti kuulsa isendi OH 7 kivististel (nende põhjal Homo habilis liigina esmakordselt määratigi), näitab suure täpsusega, et OH 7 alalõualuul olevad selgelt eristuvad hambajäljed on jätnud leopard.

Seega, need varased inimlased ei olnud mitte tippkiskjad, nagu on arvatud, vaid langesid hoopis ise nendesamade suurte kaslaste saagiks, kes lõid hambad hea meelega ka Homo habilise (ja meie) esivanemate australopiteekuste ihusse.

Tehisarumudeleid treeniti enam kui 1400 erineva kiskjaliigi hambajälgede pildi peal. Kolm eraldiseisvat tehisintellektilahendust (ResNet-50, DenseNet-201 ja VGG-19) kinnitasid üksteisest sõltumatult OH 7 alalõualuul olevad kolmnurksed hambasüvendid leopardidele kuuluvatena üle 95protsendilise tõenäosusega.

Selline paleontoloogilise detektiivitöö läbimurre lahendab suure probleemi: traditsioonilised meetodid tuginesid teadlaste subjektiivsetele tõlgendustele ega suutnud tavaliselt konkreetset kiskjaliiki tuvastada. Uus AI-lähenemine eristab aga lõvide, leopardide, hüäänide, krokodillide ja huntide hambajälgi märkimisväärse täpsusega.

Teadlased, keda juhtis Rice’i ülikooli antropoloog Manuel Domínguez-Rodrigo, analüüsisid ka isendi OH 65 ehk täiskasvanud Homo habilise ülalõualuud, mis avastati 1995. aastal. Kaks mudelit kolmest tuvastasid sellel olevad hambajäljed leopardide põhjustatuna, kolmas aga hundi omana.

Tulemused seavad küsimärgi alla fundamentaalse narratiivi inimese evolutsioonis: et Homo habilis tähistas inimajaloos pöördepunkti, mil inimlased lakkasid olemast saak ja said ise tippkiskjateks. Seda liiki on kaua peetud esimeste kiviriistade valmistajateks, loomakorjuste tükeldajateks ja lihasööjate seas domineeriva rolli haarajateks, kuid AI-analüüs jutustab teistsugust lugu. See liik polnud veel suuteline end keskmise suurusega kiskjate, nagu leopardid, vastu kaitsma. Ka kaasaegsed leopardid on osavad esikloomade ehk primaatide (kelle sekka ka inimese perekond kuulub) kütid, eelistades sageli väiksemaid liike. Aafrika savannides jahivad nad regulaarselt paaviane, rünnates neid sageli haavatavates olukordades, näiteks, kui ahvid vett joovad või maapinnalt toitu otsivad. Homo habilise mõõtmed (täiskasvanud olid umbes 90–120 cm pikad ja kaalusid 30–50 kilogrammi) tegid neist leopardidele atraktiivse saagi.

Domínguez-Rodrigo sõnul tähistab see uurimus uut piiri arheoloogiateaduses, kus masinõppe algoritmid suudavad fossiilsetest tõenditest välja tuua infot, mida inimvaatlejad võivad märkamata jätta või valesti tõlgendada. Süvaõppemudelid treeniti ulatuslikel andmebaasidel kaasaegsete kiskjate hambajälgedest, mis võimaldas neil ära tunda peeneid mustreid, mis eristavad üht kiskjaliiki teisest.

Need leiud sunnivad ümber mõtlema, millal täpselt inimene end saaklooma rollist välja rabeles. Kui Homo habilis oli veel kaks miljonit aastat tagasi leopardide saak, toimus saaklooma ja kiskja suhte otsustav nihe ilmselgelt hiljem, võib-olla järgmise olulise välja kujunenud liigi, Homo erectuse ehk püstise inimese päevil.

Homo habilisel olid tugevad kohastumused puude otsa ronimiseks, mis viitab, et need varased inimlased põgenesid tihti kiskjate eest puude otsa. Uuring rõhutab, kui ohtlik oli Aafrika savann varajastele inimlastele. Sealsed arvukad kiskjad ja üleüldine ohtlik elu kujundasid inimarengut sügaval viisil. Meie esivanemate lõpuks saavutatud võime seda keskkonda valitseda teeb nende evolutsioonilise edu veelgi märkimisväärsemaks.