Uued avastused aitavad selgitada, kuidas kujuneb välja ärevus
Rahvusvaheline teadlaste rühm analüüsis 693 869 Euroopa päritolu inimese geeniandmeid ning tuvastas seni suurima arvu ärevussümptomite taga olevaid geneetilisi seoseid. Teadusajakirjas Nature Human Behaviour avaldatud uuringu koostamisel osalesid ka Tartu Ülikooli genoomika instituudi teadlased ning analüüsides kasutati Eesti geenivaramu andmeid.
Ärevushäired on maailma levinuimad vaimse tervise probleemid. Nende esinemissagedus kasvab. Kõnealune uuring keskendus kliinilise diagnoosi asemel ärevussümptomite raskusastmele. See võimaldas teadlastel uurida ärevust kogu selle ulatuses, alates lihtsast muretsemisest kuni tõsiste ärevushäireteni.
„Mõõdukas muretsemine aitab märgata riske, teha paremaid otsuseid ja valmistuda väljakutseteks. Probleem tekib siis, kui mure ei ole enam ajutine külaline, vaid muutub püsivaks ja vältimatuks kaaslaseks,“ selgitas uuringu kaasautor, neuropsühhiaatrilise genoomika kaasprofessor Kelli Lehto.
Tegu oli genoomiülese seoseuuringuga (GWAS), milles võrreldi sadade tuhandete inimeste DNA-andmeid, et leida geneetilisi erinevusi, mis on seotud tugevamate ärevussümptomitega. Uuringu käigus leiti genoomis 74 piirkonda, kus geneetilised variatsioonid olid seotud ärevusega. Neist 39 piirkonda kirjeldati esmakordselt.
Teadlaste hinnangul aitab uuring vähendada mahajäämust ärevuse bioloogiliste ja geneetiliste põhjuste mõistmisel võrreldes teiste sagedaste vaimse tervise häiretega. Autorite sõnul on eriti oluline mõista ärevuse riskitegureid ajal, mil ärevusprobleemid sagenevad, eriti noorte täiskasvanute seas. Samuti loodetakse, et tulemused innustavad tegema uusi suuremahulisi uuringuid, mis aitavad paremini kaardistada ärevuse kujunemise mehhanisme.
Uuringus kasutati ka viis aastat tagasi Eestis läbi viidud heaolu ja vaimse tervise uuringu andmeid. Tänavu kevadest on geenidoonoritel võimalik osaleda selle jätkuuuringus, mis aitab hinnata vaimse tervise ja heaolu muutusi ajas.
Geneetiline risk ei tähenda tingimata ärevuse teket
Analüüs tõi välja mitme geeni võimaliku rolli ärevuse kujunemisel. Nende hulgas olid geenid PCLO ja SORCS3, mis osalevad närvirakkude omavahelises suhtluses. Paljud tuvastatud geenid olid aktiivsed ajukoes ning seotud sünaptiliste protsesside ja närvisignaalide edastamisega.
Uuring näitas, et levinud geneetilised variatsioonid selgitavad umbes kuut protsenti inimestevahelistest erinevustest ärevussümptomite raskusastmes. See viitab, et lisaks geenidele mängivad olulist rolli ka keskkonnategurid, elukogemused ning nende koostoime geneetilise eelsoodumusega.
Teadlased rõhutavad, et geneetiline risk ei tähenda vältimatult ärevushäire väljakujunemist. Inimese risk kujuneb bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite koosmõjul. Samal ajal võib geneetiliste riskitegurite parem mõistmine aidata tulevikus tuvastada inimesi, kes on keskkonnamõjude suhtes tundlikumad, ning toetada ennetus- ja ravistrateegiate arendamist.
Uuringus hinnati ka inimeste geneetilist eelsoodumust ärevuseks, koondades selle üheks riskinäitajaks. Tulemused viitasid, et osa ärevusega seotud geneetilistest mõjudest on ühised eri päritoluga rahvastikurühmades, kuid teadlaste hinnangul on vaja rohkem uuringuid ka Euroopa-väliste populatsioonide kohta, et mõista paremini rahvastikuspetsiifilisi riskitegureid.
Lisaks leiti märkimisväärseid geneetilisi seoseid ärevuse ning mitmete vaimse ja füüsilise tervise probleemide vahel. Nende hulka kuulusid depressioon, ärritunud soole sündroom, krooniline valu, südame isheemiatõbi, endometrioos ja migreen. Teadlaste sõnul peegeldavad sellised seosed vaimse ja füüsilise tervise tihedat põimumist, kuid uuring ei võimalda veel öelda, kas üks seisund põhjustab teist või milline on nende seoste täpne suund.
Eestist osalesid uuringus Tartu Ülikooli genoomika instituudi teadlased Kelli Lehto, Kadri Kõiv, Kristi Krebs ja Lili Milani. Eesti panus põhines Eesti geenivaramu andmetel, mis kuulusid 14 rahvusvahelist kohorti ühendavasse meta-analüüsi. Uuringul põhineva teadusartikli leiab SIIT.
Seotud lood
Õnnetunne on lihtsalt elektriline aktiivsus ajus. Värske uuring näitab, et sa võid selle tunde ise sisse lülitada, kui sa soovid. Imeline Teadus vestles õnneuurija Bruce Hoodiga ajus toimuvatest protsessidest, mis seda head tunnet tekitavad. Saime ka tähtsaid nõuandeid inimestele, kes tahavad elada õnnelikumana.
Teinekord võib juhtuda, et märkad ühistranspordis või pargis inimest ja koera, kes koomilisel kombel näevad ühesugused välja. Selgub, et väitel, et teinekord võivad koer ja omanik olla sama tegu ja nägu, on tõepõhi all. Kanada Saskathewani ülikooli teadlane Renata Roma kirjutab teadusveebilehel The Conversation sel teemal lähemalt.
Suurbritannia Durhami ülikooli psühholoogiateaduskonna teadlane Dr Niklas Ihssen uuris, kuidas meie keha reageerib füüsiliselt sotsiaalmeedia kasutamisele ja mis juhtub siis, kui nutitelefon käest panna.
Mis võiks olla närvekõditavam kui hilisõhtune õudusfilm? Vaata aga ette! Hiljutisest uurimusest selgus, et peale psüühika häirimise võivad õudukad ka su veresoontes tekitada eluohtlikke trombe.
Kestlikkus ja ökoloogilisem jalajälg on jõudnud ka autotööstusesse, kus üha enam tootjaid loodussõbralikke materjale kasutama hakanud on. Kui palju mõjutab see sõidukit hankides ostjat ja kas keskkonnasäästlikud materjalid on praktilised ning kvaliteetsed, säilitades seejuures ka sõidukvaliteedi ning –mugavuse?
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Imeline Teadus esilehele