Vana-Rooma kindlusest leiti ebaharilikult suured jalavarjud
Arheoloogilistel väljakaevamistel, mis on läbi viidud Vana-Rooma kindlusehitistes Hadrianuse valli lähistel Kirde-Inglismaal Northumberlandis, on leitud väga suuri nahast jalatseid. Mõned uudistekanalid on leiu kohta teatanud, et jalatsid on arheolooge “hämmastanud.”
Ajal, mil Britannia Rooma impeeriumi põhjapoolseim provints oli, laskis keiser Hadrianus kaitseks põhja pool (tänasel Šotimaal) elanud piktide vastu üle Suurbritannia saare kaitsemüüri ehitada. Töödega alustati aastal 122 pKr. Valminud kaitsemüüri ehk Hadrianuse valli kogupikkus oli 117 km ja see ulatus põhimõtteliselt Iiri merest Põhjamereni.
Hadrianuse valli ees ja taga olid kraavid, valli ääres asusid ka kindlused. Neis ongi arheoloogid hoolega väljakaevamisi teinud.
Jalanõude säilimine Rooma impeeriumi päevilt meie ajani iseenesest ei ole ime ega haruldus, kirjutab Suurbritannia Readingi ülikooli Vana-Rooma ja hilisantiigi lektor Tim Penn veebilehel The Conversation. Väikese hapnikusisaldusega märgades pinnasekihtides säilivad nahk ja teised orgaanilised materjalid väga hästi, kuna bakterid ei saa neid lagundada.
Hadrianuse vallist pisut lõunasse jääva omaaegse Vindolanda kindluse on juba aastaid tehtud väljakaevamisi, mille käigus on pinnasest ilmunud tohutu kogus Rooma-aegseid jalatseid. Nüüd on väljakaevamised käimas ka teise roomlaste fordi juures, mille nimi oli Magna. Mõlemast kindlusest on leitud kokku väga palju jalavarje, ja Magna kindluse omade seast on mõned ebaharilikult suured. Kui Vindolanda keskmise jalatsi tänapäevane number jääb 38 ja 41 vahele, siis Magna jalatsitest suurima tänapäevane number oleks 50 ringis.
See tekitab mõistagi küsimuse: miks olid inimestel Magnas nii suured jalavarjud?
Magna kaevamiste juhtiv arheoloog Emma Frame on pakkunud, et „võib-olla olid selle fordi elanikel lihtsalt suuremad jalad ja nad olid potentsiaalselt pikemad - aga me ei tea täpselt.“ Nii suur jalanumber viitaks, et osa Magna sõjaväekogukonnast pidi tõepoolest olema väga pikk, kuna jalanumber ja pikkus on üldiselt seotud. Samas on Hadrianuse valli Rooma piirkonna kalmistuid väga vähe uuritud, seega on vähe teavet selles piirkonnas elanud rooma leegionäride keskmise pikkuse kohta.
Kuid ehk olid need väga suured jalatsid hoopis talvesaapad? Võib-olla olid need nii suured selleks, et neisse mahuks lisavooder või mitu paari sokke? Näiteks üks Vindolanda kindlusest leitud rooma-aegne kiri viitab kingitusele, mis sisaldas sokke ja aluspesu – need saadeti seal teeninud leegionärile arvatavasti kaitseks külmade talveööde vastu.
On teada seegi, et Magna garnisonis paiknes Süüria vibuküttide üksus. Need mehed polnud harjunud Inglismaa karmide talvedega. Võimalik, märgib Tim Penn, et suuri kingi oli tarvis näiteks neile sõduritele, kel olid jalad mingil põhjusel turses või vigastatud.
„Meie (arheoloogid – toim.) ei ole niivõrd „hämmingus“, kuivõrd testime mitut hüpoteesi, et jõuda kõige tõenäolisema seletuseni,“ ütleb Penn. „Leidude tõlgendamine on keerukas protsess – nagu tuhande tükiga pusle kokkupanek, kus paljud kõige olulisemad tükid on kadunud.“
Seotud lood
Kutselise meelelahutusvõitleja skelett, millelt lõvi hambajäljed leiti, on pärit Suurbritannias Yorkis asuvalt Rooma impeeriumi aegselt surnuaialt. Teatavasti oli Britannia mitmesaja aasta vältel Rooma provints ja roomlased tõid Põhja-Inglismaale kaasa ka gladiaatorivõitluste traditsiooni. Kuid see on esimene kord, kui on arheoloogiliselt tõestatud, et gladiaatorid tõepoolest pealtvaatajate meeleheaks lõvidega heitlesid.
Üle 600 aasta olid Rooma tohtrid patsientidele ohtlikumad kui haigused, mida tuli ravida. 2. sajandi keskel võttis arstikunsti kuningas Galenos kasutusele mitu täiesti uut meetodit, mis mõjutasid meditsiini arengut üle tuhande aasta.
Surnuaedades kerkisid laibad haudadest maapinnale, suved muutusid lumisteks ja nälg levis maa-alal, mis ulatus Rootsist kuni asteekide riigini. On ilmne, et 15. sajandi keskel põhjustas üks erakordselt tappev sündmus ülemaailmse katastroofi. Mis siis täpselt juhtus – ja veel olulisem – kus see juhtus? Üle 30 aasta on teadlased üritanud mõistatusele vastust leida. Nüüd on võrk kahtlusaluse ümber kokku tõmbumas.
Käimas on Prantsusmaa ja Inglismaa vaheline Saja-aastane sõda. Vaenupooled janunevad turviste ja relvade valmistamiseks vajaliku raua järele. Kaevandustes on töö katku tõttu katkenud ja need ei tarni piisavas koguses rauda. Hinnad kallinevad. Kaevandused otsivad uusi meetodeid rauapalaviku alandamiseks.
Tegu on ilmselt Taani vanimate teadaolevate ruunidega.
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Imeline Teadus esilehele