Elektrivool ja külmad magnetid andsid rongile kiiruse
Tänu katsetustele tuuletunnelis, aerodünaamilisele disainile ja ülijuhtivatele materjalidele sõidab maailma kiireim rong kiirusel üle 600 km/h. Hiina insenerid tahavad selle rekordi peatselt purustada.
Oktoobris 1903 asusid Saksamaal Berliin-Marienfeldest Zossenisse kahepäevase vahega teele kaks rongi. Need sõitsid mõlemad 23 kilomeetri pikkusel katselõigul ning kasutasid jõuallikana esimest korda vahelduvvoolumootoreid. Siemens-Halske ligi 24 meetri pikkune ja 89 tonni raskune rong arendas kiirust koguni 206,7 km/h, kuid see rekord püsis lühikest aega. Ettevõtte AEG peaaegu samasugune rong tuhises kaks päeva hiljem kiirusel 210,2 km/h. Need rongid tähistasid uut moodi raudteeajastu algust. Seni olid raudteid üle maailma valitsenud aeglaselt tossutavad auruvedurid.
Rongi tehnoloogiline lahendus sarnaneb 2013. aastal Elon Muski välja käidud hyperloopi ideega. Selle kohaselt liigub rong vaakumilähedaste oludega ehk õhust tühjendatud tunnelis, kus seda liigutab edasi ja ühtlasi hoiab rööbaste kohal hõljumas magnetiline levitatsioon. Hiinlased on sihiks seadnud rongi, mis sõidaks veel kiiremini - 1000 km/h.
Tulevikurong liigub kiirusel 600 km/h, hõljudes nähtamatul magnetväljapadjal. Nii Euroopas kui ka Aasias panustatakse kliimasäästlike magnetrongide arendusele. Uut tüüpi rongid peaksid aitama inimestel reisida kiiremini ja vähemasti sama mugavalt kui lennukiga – kui mitte mõnusamini.
Nukrail 1930ndail otsustas üks Inglise insener ehitada maailma kõige kiirema auruveduri. Kiirusrekord pidi suurendama rahva eneseusku võitluses vaesusega ning võrdluses Euroopas tõusuteel oleva Saksamaa kuvandiga.
Kestlikkus ja ökoloogilisem jalajälg on jõudnud ka autotööstusesse, kus üha enam tootjaid loodussõbralikke materjale kasutama hakanud on. Kui palju mõjutab see sõidukit hankides ostjat ja kas keskkonnasäästlikud materjalid on praktilised ning kvaliteetsed, säilitades seejuures ka sõidukvaliteedi ning –mugavuse?