Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Uus rakett pistab end kosmosesse lennates nahka
Peagi võib kosmoserakettide suurte raskete kütusemahutite aeg ümber olla. Uut tüüpi rakett ammutab lennu ajal jõudu iseenda kere õgimisest. See tähendab väiksemat massi, odavamaid kosmoselende ja vähem kosmoseprügi.
Minirakettide mõõtmed ja mass moodustavad üksnes murdosa suurte kanderakettide omadest. Ometi on just väikesi ja nobedaid rakette taevas üha rohkem. Nende abil saavad teadlased uurida õhukihte, millest hiiglased lihtsalt läbi müristavad.
Neid firmasid, kes pakuvad tavalistele inimestele võimalust kosmoses tiir teha, on juba mitu. Kas suurem arv raketistarte ei tähenda siiski õhusaaste tõsist suurenemist?
Insenerid on astunud otsustava sammu unistuse poole ülehelikiirusel lendavast lennukist, mis lendab kiirusel üle 6000 km/h. Selline lennuk ületaks Atlandi ookeani kahe tunniga ning seda saaks kasutada kanderaketi asemel ka kosmosemissioonidel.
Kestlikkus ja ökoloogilisem jalajälg on jõudnud ka autotööstusesse, kus üha enam tootjaid loodussõbralikke materjale kasutama hakanud on. Kui palju mõjutab see sõidukit hankides ostjat ja kas keskkonnasäästlikud materjalid on praktilised ning kvaliteetsed, säilitades seejuures ka sõidukvaliteedi ning –mugavuse?